Intervjuu vallavanem Tiina Luksiga

Intervjuu vallavanem Tiina Luksiga

Kelleks tahtsite väiksena saada?

Kui ma koolis käisin, siis ma mäletan, et tahtsin tegelikult saada kooliõpetajaks ja ma mängisin kodus igal võimalikult hetkel hästi palju kooli. Ma mäletan, et köögi sein oli värvitud oranžiks ning seda ma kasutasin tahvlina, kirjutasin päris kriidiga seina peale nii, et peale mõnda aega oli see sein juba üsna hall. Siis ma tean seda, et kolmesena, ilmselt oli see mu esimene soov, tahtsin saada viiulimängijaks. Mulle meeldis, sest televiisoris nägin viiulimängijaid, kellel olid alati hästi ilusad ja pikad kleidid seljas. Viiul meeldis mulle ka.

 

Te olete õppinud noorsootööd, miks ei tööta te sellel alal?

Elu on kuidagi nii läinud, et kui ma noorsootöö eriala õppimise lõpetasin, siis ma kõigepealt läksin tööle haridusministeeriumisse noorsootöö ja huvihariduse osakonda. Ma ei ole otseselt noorte inimestega koos töötanud, aga valdavalt olen ma oma tööeas töötanud noorte jaoks või noorte heaks.

 

Millega tegelete vabal ajal?

Vabal ajal?  Ütleme, et ega mul väga palju vaba aega ei olegi, et ma kuskil  huviringis käia saaksin, kuna ka õhtustel aegadel on mingisugused kohustused. Kuid mulle meeldib lugemine ja ka söögitegemine ning kui mul vähegi võimalik on, siis ma küpsetan leiba.

 

Rääkige lähemalt enda karjäärist.

Mu esimene töökoht oli peale kooli lõpetamist haridusministeeriumis, seal ma jõudsin töötada neli aastat ja siis kolis haridusministeerium Tartusse, sinna ma minna ei soovinud. Peale seda ma töötasin Eesti Noorsootöö Keskuses Tallinnas, tegelesin seal rahvusvahelise noorsootööga, aga siis juhtus nii, et mulle pakuti võimalust tulla Saaremaale tagasi. Kuressaare Linnateatris töötasin ma administraator-projektijuhina. Ajal, mil ma linnateatris töötasin, kuulutati välja konkurss Kuressaare linnavalitsuse kultuuri-ja noorsootöö nõuniku ametikohale, ma kandideerisin ja osutusin valituks. Ühel hetkel jäin lapsega koju ja kui ma plaanisin uuesti tööle hakata, siis tehti mulle ettepanek hakata ajalehe Oma Saar peatoimetajaks. Kaalusin seda pakkumist väga pikalt. Esimesel korral ütlesin ära, kuid lõpuks jäin ikkagi nõusse ja sain praeguse Saarte Hääle peatoimetajaks. Peale seda läksin Kärla Põhikooli ja Kärla koolist tulin ma vallamajja.

 

Kas on kahju, et päris oma nimega Kärla vald ära kaob?

Jah, ma olen seda enne ka öelnud, et ikka on natuke kahju, kui ära kaob selline asi, millega oled harjunud. Kui lõpetad üheksanda või kaheteistkümnenda klassi, siis tundub, et elu on nii kaua ühe asjaga seotud olnud, et kuidas see ära kaob ja alati on sellistest asjadest kahju. Aga lohutus on see, et Kärla ei kao mitte kuhugi.

 

Kuidas mõjutab valdade ühinemine koolielu?

Esimese hooga ma ütleks, et ei mõjuta. Eks see ühinemine on ka ju natuke sellepärast, et need koolid saaksid ikkagi säilida. Koolide ülalpidamine on omavalitsustel suhteliselt kulukas. Haridusele kulub valdade eelarvest tavaliselt kõige suurem osa. Selles mõttes on see ühinemine kui garantii, et koolid saaksid edasi minna, et vallal oleks rahakotis rohkem raha, mida hariduses kasutada.

 

Mida on Teie arvates Kärlal vaja muuta või uuendada?

Ma arvan, et suhtumises või arusaamises midagi väga vaja muuta ei olegi. Kärlal on läbi aastate vallavalitsuse ja volikogu poolt hinnatud haridust, aga kui rääkida sellest, et kas on vaja ehitada midagi uut, siis on selleks kindlasti rahvamaja ja sellega seoses on planeeritud, et Kärlal oleks ka oma noortekeskus. Need on sellised asjad, millest inimesed ilmselt puudust tunnevad.

 

Kas ka teie kandideerite uues vallas vallavanemaks?

Ma kandideerin uue valla volikokku ning vajadusel oleksin ma valmis olema ühisvalla vallavanem.

 

Millised kolm innustavat mõtet edastaksite õpilastele?

See on nüüd kõige raskem küsimus. Ma ei oskagi neid mõtteid eraldi välja tuua, aga ma tahaksin väga soovida, et õpilased oleksid hästi avatud. Et nad kuulaksid ja vaataksid, mis ümberringi toimub ning tahaksid hästi palju õppida. Ja üks asi, mida ma ise olen oma elu jooksul tundud, on see, et ärge kartke eksida, sest eksimine on inimlik. Ärge jätke midagi sellepärast pooleli või tegemata, kartes, et midagi valesti läheb

 

Intervjueeris  Katriin Soon  9. klass