Vabariigi aastapäeva kõne
Lugupeetud õpilased, õpetajad, külalised.
Taas on käes Eesti sünnipäev ja taas tähistame seda tähtpäeva piduliku aktusega. Möödas on aasta. Mis on selle aja sees muutunud? Lugesin oma eelmise aasta kõnet ja tuletasin ühtteist meelde. Siis jagasin rõõme ja muresid kõigi õpilaste vaatenurgast. Nüüd teen seda minu enda vaatevinklist.
Alustan pöördumisega õpilaste poole. Head sõbrad, kool on koht, kus meil on võimalus koguda teadmisi enda jaoks, mitte õpetaja või vanemate jaoks. Nemad on selle osa oma eluteest juba läbi käinud. Muidugi tüütab see aegajalt päris korralikult ära. Pean tunnistama, et ka mind. See aga ei tähenda, et annan alla, viskan pastaka nurka ja õpikud tagant järele. Mind motiveerib igal hommikul kooli tulema võimalus saada uusi teadmisi, mis mind tulevikus edasi aitavad, sest maailm on võimalusi täis. Me õpime praegu põhikoolis ja nagu nimigi ütleb, saame siit põhihariduse, ilma milleta pole tänapäeval midagi peale hakata. Niisiis on sulle ja ka mulle oluline lõpetada põhikool positiivse tulemusega.
Mul on üks tähelepanek. Vahel tuleb mulle mõte, et õpetaja koolitusele tuleks lisada kaks valikuvõimalust, mis koolis töötades ilmselt väga kasulikuks osutuvad. Need on tsirkuse artist või spaateenindaja. Miks just need? Sest aegajalt on tunne, et õpilased peavad kooli tsirkuseks, kus peab kogu aeg olema väga lõbus või sanatooriumiks, kus saab rahulikult endale meeldival moel aega veeta ja meelt lahutada. Nii see aga ju ei ole, sest kool on teadmiste saamise ja jagamise koht. Õpetajad pingutavad selle nime, et õpilastes tekitada huvi õppimise vastu ning neile edasi anda neid teadmisi, mis on edasises elus vajalikud. Ja vahel on tunne, et õpetaja näeb õpilasele rahuldava hinde välja panemiseks palju rohkem vaeva, kui hindesaaja ise. Niisiis kallid kaasõpilased. Meil ei ole ainult õigused, meil on ka kohustus õppida ja saadud teadmistega kindlustada endale hea tulevik.
Pöördun nüüd teie poole, kallid õpetajad! Mulle ei meeldi igav tund. Ja kuigi just mainisin tsirkust ja sanatooriumi, siis huvitav ja innustav tund on tõesti parem kui igav. Olen veendunud, et kõik need uuendused, mis selle õppeaasta jooksul meie koolis on ellu viidud, on tehtud selle nimel, et tund oleks õpilasele põnev ja õppimisõhinat tekitav. Kuna praeguse aja võlusõnaks on nutiseade, siis meie kooli võib õigusega nimetada võlukooliks. Peaaegu kõik õpetajad, väljaarvatud kunstiõpetaja, kasutavad tunnis tahvelarvuteid. Aga kunstiõpetajast võib ka aru saada, sest oskus lihtsalt pintsli ja paberiga midagi ilusat luua on ka oluline. Mis siis on hea motivaator tunnis mõnusa õhkkonna loomiseks? Arvan, et see on huumor ja rohkem näiteid elust enesest, millega illustreerida õppetükke, et õpilane õpitavast paremini aru saaks. Sõbralik olek ja südamlik suhtumine muudaks tunni mõnusamaks ja kindlasti oleksid õpilased selle eest tänulikud. Kallid õpetajad, mõelge palun sellele.
Lõpuks soovin ma pöörduda ka meie külaliste poole. Teie seas on otsustajaid ja suunajaid ja vastuvõtjaid. Olen peaaegu üheksa aastat käinud kooliteed. Selle aja sisse on mahtunud nii mõnigi reform hariduse paremaks muutmiseks. Ma ei tea, kas need on alati oma osa täitnud, aga õpilasena loodan ma, et järgmised (kui nad tulevad) ei üritaks eelmisi üle trumbata ja haridust pea peale keerata. Kõige parem on igapäevane rutiin, mis tundub ehk igavana, kuid annab õpetajatele võimaluse teha rahulikult oma igapäevast tööd ning õpilastele kindlustunde homse ees.
Soovin meile kõigile õnne Eesti sünnipäeva puhul!
Õpilasesinduse president Sander Õispuu