Jõulud Mihkli talumuuseumis
Esmaspäeval, 7. detsembril sõitsid algklassid pärast tunde Vikile, et näha ja kuulda, kuidas vanasti taludes jõuludeks valmistuti.
Kohale jõudes jagati meid neljaks ning kõik rühmad suundusid erinevatesse taluhoonetesse uudistama, kes seal elab ja millega tegeleb.
Meie rühm sai esimesena uhke tekiga kaetud hobuvankril sõita. Kaks imearmast poni - Amalie ja Artur - saatsid meid vankri kõrval sörkides. Selle eest tegime neile hulgaliselt paisid ja pakkusime porgandeid närida.
Järgmiseks läksime lauta lambaid vaatama. Neid oli kolm, kõige väiksema nimi oli Punn. Laudas valvas loomi halva silma ja haiguste eest laudavaim. Tema jutustas meile ka, et loomad räägivad jõuluööl inimkeeles, aga paraku ei tohi seda kuulama minna, kuna toob kuuljale hirmsat õnnetust.
Sepikojas nägime sepa tööd ja tegime koos temaga õnnetoova hobuseraua, millele sepp isegi Kärla kooli nime peale tagus. Kõik asjasthuvitatud said ise alasil kuuma rauda taguda ja sepalõõtsa tõmmata. Hobuseraud anti meile kaasa, et see kooli seinale riputada või mõnele kohalikule hobusele alla taguda.
Seejärel viidi meid sauna, mida küll kahjuks kütta polnud jõutud, aga ikkagi oli seal vahva. Lavalt kasevihtade vahelt uudistas meid saunavaim, keda mõned meist esimese hooga isegi veidi pelgasid. Aga tegelikult oli ta tore ja lahke vaim, rääkis meile vanadest saunadest, uuris, kuidas meie saunad välja näevad ja kus me tänapäeval end üldse peseme. Kui ta duši all käimise jutu järel imestades küsis, et kuidas see sussi all käimine küll välja näeb, oli ka kõige arematel hirm läinud ja nalja-naeru küllaga.
Nüüd oli õues käidud ja suundusime tarre sealseid toimetusi tegema. Ukse tagant trepilt leidsime Tahma-Tooma, kelle kiirelt naabritele sokutasime. Tähendanuks ju tema endale jätmine laiskust ja lohakust kogu järgmiseks aastaks. Toas asus üks osa meist õlgedes hullama ja mängima, teine osa tanguvorsti tegema ja kolmas näitas näpuosavust jõulukrässide meisterdamisel. Mõne aja pärast vahetasime tegevusi ja nii õnnestus kõigil nii tanguputru sooltesse toppida, põhus kukerpallitada kui ka õlgedest oma kätega jõuluehe teha.
Kõige magusamaks ja mõnusamaks osaks meie muuseumiskäigul oli kaetud jõululaud koos omatehtud tanguvorstide, hautatud kaalikate ja porgandite, soolaubade, kodus küpsetatud saia, taluvõi, kirsimoosi ja piparmünditeega. Kõhud olidki juba tühjaks läinud! Nii mõnigi poiss, kes esialgu põrnitses tanguvorsti kui tundmatut objekti ja raius kui rauda, et ei söö sardelli, viinerit ega mingisugust vorsti, pistis veidi aja pärast sellesama vorsti nahka ja haaras veel teisegi järele. Pärast bussis kuulsin nii mõnegi lapse suust, et need olid kõige paremad vorstid üldse, mida ta kunagi elus söönud on.
Tore pärastlõuna oli seal Mihkli talumuuseumis, huvitav ja õpetlik. Kahjuks ei õnnestu meil järgmisel aastal sinna minna, sest kõik ajad nende jõuluüritusele on juba praegu broneeritud. Aga pärast järgmist tuleb ülejärgmine aasta ja kes teab, äkki siis võtame taas selle tee jalge alla. Häid asju tuleb elus ikka mitu korda kogeda ja kordamine olla tarkuse ema.