Comeniusega Kreekas

25/03/2012 21:01

Meie reisiseltskond Meteora kloostrite juures. Vasakult: õp. Kristi, õp. Anni, Henrika ja Karlis.Comeniuse projekt „The EuroRainbow of Schools“ Kreeka 18. - 23. märts 2012


18.-23. märtsil 2012 toimus Sihtasutuse Archimedes rahastatava ja Elukestva Õppe Programmi raames toimuva mitme osapoolega rahvusvahelise Comeniuse projekti „The EuroRainbow of Schools“ teine välisreis. Seekord käisime Kreekas Trikalas. Projektis osalevad koolid üheksast Euroopa riigist (Rumeenia, Türgi, Kreeka, Itaalia, Hispaania, Austria, Tšehhi, Poola ja Eesti) – igast riigist üks kool. Eestist osaleb selles projektis Kärla Põhikool. Teisest reisist võtsid meie koolist osa Henrika Trave ja Karlis Rump 9. klassist. Õpetajatest käisid reisil projekti meiepoolne koordinaator Anni Väli ning õpetaja Kristi Eller.
Seekordse reisi teema oli värvid meie maapõuevarades ja metallide tuvastamine leegi värvi järgi põlemiskatsetes.
Kuna Eestist on Vahemere äärde üpriski pikk tee, pidime oma reisi alustama juba laupäeval, 17. märtsil, kui sõitsime Tallinna. Pühapäeval läks väga vara hommikul lennuk Kopenhaagenisse ja sealt edasi lendasime juba Ateenasse, kus meid suurem osa reisiseltskonnast juba ees ootas. Kohe kohtasime lennujaamas oma toredaid Türgi, Tšehhi ja Itaalia sõpru, veidi hiljem ka teisi. Ateenast sõitis kogu seltskond bussiga Trikalasse. Sõit kestis viis tundi, mille vältel sai imetleda bussiaknast paistvat mägist maastikku ning õhtupoole ka meie jaoks üpriski kiiret päikeseloojangut. Samuti jätsid sügava mulje õitsvad puud ning viljade all lookas apelsinipuud teede ääres.
Trikalas said õpilased kokku oma majutajatega ja õpetajad viidi hotelli.
Esmaspäeva hommikul said meie õpilased osaleda kreekakeelses koolitunnis, millest nad küll väga palju aru ei saanud, ent põnev oli see sellegipoolest. Seejärel kanti ette oma esitlused värvilistest maapõuevaradest. Meie esitlus oli meie kohalikest kivimitest. Ehkki me ei saanud kiidelda suure värvikülluse ja vääriskividega, oli meie esitlus siiski kena ja hästi jälgitav ning õpetajad jäid meie õpilaste esinemisega väga rahule.
Hiljem viidi meid vaatama Trikala õdusat vanalinna ja kellatorni. Kusjuures vaated olid igas suunas hingematvad. Linna ümbritsesid suured lumised mäed, mis eestlase lauge maaga harjunud pilgule lausa muinasjutulised tundusid.
Järgmisel päeval sõitsime põhja poole ja käisime vaatamas Theopetra koobast, kust on leitud vanimaid inimasustuse jälgi selles piirkonnas. Samuti külastasime müstilisi Meteora kaljusid ja kloostreid, mis meie reisiseltskonnale tõenäoliselt kõige tugevama mulje jätsid. Sealt edasi suundusime pisikesse Kalabaka linna, kus saime ringi kõndida, süüa ja oma suveniiride varusid täiendada.
Kolmapäeval viidi meid läände ja me külastasime pisikest Metsovo linnakest kõrgel mägedes. Edasi sõitsime Ioannina linna, kus külastasime Perama koobast ja sõime järve ääres lõunat. Perama koopas nägime tohutuid stalaktiite ja stalagmiite ning pidime nii palju treppidest üles-alla käima, et osal reisiseltskonnast (vähemalt õpetajatel) oli lõpusirgel sõna otseses mõttes hing paelaga kaelas! Ent koopad olid muljetavaldavalt võimsad. Ioannina linna järv on tuntud selle poolest, et ta on kõige rahulikum järv Kreekas ja seetõttu saab seal pidada aerupaatide võistlusi. Käisime ka Vrellis’e vahakujude muuseumis, kus tutvusime tähtsamate sündmustega Kreeka ajaloos. Muuseumi teeb eriliseks see, et nii hoone ise kui vahakujud on teinud vaid üks mees, Pavlos Vrellis .
Neljapäeval viidi meid itta, Volos’i linna ja selle läheduses asuva Pelioni mäe otsa, kus on pisike ja väga idülliline Makrinitsa küla. Meile räägiti, et legendi järgi alustasid Iason ja argosõitjad oma kuldvillaku toomise rännakut just nimelt selle mäe juurest. Volos’i linnas käisime ka ajaloo- ja arheoloogiamuuseumis ning sõime Egeuse mere ääres lõunat ja kõlgutasime sadamakai äärel jalgu. Õhtul toimus pidulik õhtusöök rohke tantsu ja lauluga.
Reede varahommikul sõidutati meid bussiga taas Ateenasse, kust meie seltskond pidi kõige esimesena ära lendama, ent nii see paraku ei läinud. Tagasireis oli meil seiklus omaette. Tuli välja, et meie lennuki mootorisse on sattunud lind ning lennuk sel päeval ei lenda. Seejärel saime teada, et reedel me Tallinna mingil moel ei saa ja meid paigutati lennujaama vastas asuvasse 5-tärni hotelli, mis oli muidugi väga uhke ja teenindus oli suurepärane. Lennufirma paigutas meid järgmiseks päevaks uutele lendudele. Nii, et tagasi lendasime hoopis läbi Amsterdami. Saaremaale koju jõudsime alles pühapäeval, 25. märtsil. Olime küll väsinud, ent muljetest pakatamas ja väga õnnelikud.
Järgmine välisreis toimub meie projekti raames juba 6.-11. mail Poolasse.

Foto: Meie reisiseltskond Meteora kloostrite juures. Vasakut: õp. Kristi, õp. Anni, Henrika ja Karlis.

Anni Väli, Kristi Eller, Henrika Trave ja Karlis Rump